Rahvatantsuansambel "Kajakas"

Eesti

15. märtsil kuuskümmend aastat tagasi tegi toona noor kolmekümneaastane Naima Ebrok kaheksapaarisele kollektiivile esimest korda tantsutundi. Tantsiti Eesti NSV Töönduskooperatsiooni Kultuuribaasi Pärnu klubis, millest hiljem sai Kohaliku ja Elukondlike Töötajate Ametiühing Pärnu klubi ehk lühidalt KETA. Sellest 15. märtsist saigi alguse rahvatantsuansambel Kajakas, kuigi sellist nime veel tol ajal ei kantud. Rühma tegevust saatis juba algusest peale suur edu. Osaleti mitmesugustel festivalidel ning ülevaatustel, alati oli vastukaja positiivne. 1964. aastal sai KETA tantsurühm aga austava nimetuse: isetegevuslik rahvatantsuansambel, mis anti kollektiivile kõrge kunstimeisterlikkuse, rahvatantsu propageerimise ja kauaaegse töö eest. Pärast sellist tunnustamist tuli rühmale ka päris oma nimi: Naima Ebroki abikaasa Arnold jalutas rannas ja jälgis kajakate lendu. Talle pakkus huvi fakt, et kajakad ei liiguta oma tiibu peaaegu üldse, kuid ikkagi liiguvad nad järjest ülespoole. Tormi korralgi läheb kajakas sinna, kuhu minna tahab ja ei pöördu tagasi. Kajakas on valge ja puhas, lendab üle mere ning Pärnugi on merelinn. Sellest ajast peale ongi Pärnus tegutseva rahvatantsuansambli nimi Kajakas. Sel samal Kajaka nime loomise aastal lisandus ansambli ridadesse teinegi segarühm, aasta hiljem naisrühm. Juhendajaid on Kajakal olnud kolm: algataja Naima Ebrok, 70ndatel Eevi Kiling ning tänane eestvedaja Rita Mändla. Igaühel neist on Kajaka arengus olnud väga oluline roll. Üks neist rollidest on olnud ka oluliste välisreiside juures, kuhu kõikjale Kajakas lennanud või ka sõitnud on. 1967. aastal oli Kajaka tantsurühm Pärnust esimene, kes nõukogudeaegse süsteemi piiridest välja sai ning Soomes käis. See reis oli alles algus nendele arvukatele rännakutele, mis tulevikus ette võeti. Euroopas ei ole vast riiki, kus Kajakas käinud ei oleks. Nende jalg ja tiivasirutus on paitanud ka Türgit, Venemaad, Aafrikat, Kanadat, Brasiiliat. Ees on ootamas veel lugematul hulgal rännakuid, juba õige pea lennatakse üle ookeani Ameerikamaale väliseestlastele Eesti rahvatantsukultuuri näitama. Reisilindude sõpradest rääkides võiks välja tuua Udmurtia sõbrad, kellega Eesti ja Udmurtia vahele lausa „sild“ ehitati. Nimelt käidi üksteisel mitmeid järjestikuseid aastaid külas ning minnakse ilmselt õige pea uuesti, kui võimalus tekib. Õpiti üksteise tantse ja nii võis lavalaudadel näha eestlasi Udmurtia tantse vihtumas ning udmurte Eesti tantse esitamas. Pärnu linna siseselt on Kajakas läbi aegade mitmete paikade vahel lennanud, kuid tänaseks on ta leidnud omale armsa Pärnumaa Kutsehariduskeskuse, kus treeninguid läbi viia ja pesas olulisi otsuseid vastu võtta ning ka niisama mõnusasti aega veeta. Käesolevaks juubeliaastaks on Kajakad hoolega siginud ning neid on taaskord üle aegade palju: kaks noorte C-sega-, A-sega-, D-sega, põhi- ning naisterühm. Tantsijaid on üle 90. Eriti populaarseks on Kajakas saanud just noorte hulgas, kelle hulk ületab üle poole ansambli liikmetest. Kõik need noored ehk kolm noorterühma proovivad sel aastal ka noorte tantsupeole jõuda, mille teemaks on maa ja ilm. Kuid Kajaka ajaloo kõige olulisem tuleb välja luguloo algusse vaatamisel. Nimelt toimus Naima Ebroki esimene tund 15. märtsil KUUSkümmend aastat tagasi. Selle auks korraldavad tänased kajakalinnud 12. märtsil Pärnu kontserdimajas suure juubelikontserdi, mille raames meenutatakse olnut, näidatakse käesolevat ning mõeldakse tuleviku peale. Oma kuuekümne tegutsemisaastaga on Kajakal au kuuluda mitmete teiste Eesti rahvatantsuansamblitega vanimate hulka. Kõrget lendu ja tormiseid meretuuli! Web: www.kajakas.org