8.-11. juulil toimuva, juba XVI festivali teemaks on uma puu.

Öeldud on, et alguses oli loodus, siis tuli kultuur, ja siis tulid rituaalid. Nii toobki puude teema meid inimese-looduse vaheliste suhete ja rikkaliku folklooripärandi juurde.

Ammustel aegadel usuti, et puud on elus, neil on keha ja vaim. Mehed võtsid hiiepuudest möödudes mütsi peast ja metsaraidurid avaldasid hetkelise seisakuga viimast austust langevale puule. Vana uskumuse kohaselt on igal inimesel oma puu, mille poole pöörduti salasoovide ja palvetega ning saadi kosutust ja tuge.

Tänapäeval on linnastunud inimesele mets peamiselt puhkuse ja ajaviite kohaks. Väga paljudel meie seast on vahetu side looduse, metsa ja puudega katkenud. Oleme põliste metsaelanikkude järeltulijad ja siiski tekitab üksi metsa jäämine meis kõhedust. Ometi on puud sajandeid olnud meie kaaslasteks ja abimeesteks, vajadusel ka varjanud ja jõudu andnud. Eestane on puu-usku, meie maailmatunnetuses ja ilmapildis on puul oluline koht. Puu kui rahulikkuse, kindlameelsuse sümbol, puu kui märk looduslähedasest, loomulikust ajast aega kulgemisest. Pole siis imestada, et meil on palju puuteemalisi laule, tantsumänge, rahvajutte. Puuornamentikat leiab meie käsitöös.

8. -11. juulini, Võru folkloorifestivali ajal, laulame ja tanstime puust ja puule ning võtame nagu ennevanasti puust möödudes mütsi maha. Meenutame, et lisaks kase- ja kuusepuule on olemas emapuu, mastipuu, ilmapuu, hiiepuu, ristipuu....